Ulukite ja kala piirimaal

Ulukite ja kala piirimaal

Aasta lõpp, mil talv läheneb, on metsloomade aeg. Põdrajahihooaeg on veel käimas, karujaht on juba lõppenud. Linnud, jänes, metssiga ja hirved on samuti ihaldusväärsed saagid.

Soome suurulukite jahil ilmneb ka see, mis maapiirkondades inimesi ikka veel liigutab ja kokku toob: kohaliku piirkonna ühine jahiselts. Muidu tühjad ja kõrvalised suvilate ja metsarajad võivad ootamatult olla tihedalt asustatud erksavärviliste varustatud rühmadega ja autod teepervel peaaegu nagu tantsudel parimal juhul. Põnevust ja jutuainet jagub.

Kuigi külakoolid on juba ohustatud haruldused ja paljudel ühendustel puuduvad tegevuse jätkajad, jahiseltskonnad aga jätkavad hoogsalt. Vananemist on vahepeal kardetud probleemina, kuid üha rohkem on näiteid noortest ja naistest, kes seltsidega liituvad, sealhulgas tagasipöördujad.

Jahipidamise tähtsus saab ka Lõuna-Karjalas uusi mõõtmeid. Üks selline on tulevane metsandus- ja looduskultuuri muuseum, mille asukohaks valiti lõpuks veidi üllatavalt Imatra. Keskus peaks kerkima raekotta Vuoksi kaldal ehk aastaks 2025.

Muuseumi eelinfo toetamist väärivaks jooneks on olnud selgelt rõhutatud suund metsandus- ja looduskultuuri seostele, mitte mingil juhul eraldi olekule või vastandustele. Jaht, kalapüük, igasugune matkamine ja looduse puhkeväärtus on mainitud uut tüüpi muuseumikompleksi osana.

Teine tähelepanuväärne asi Imatrasse tuleva riikliku keskusmuuseumi eesmärkides on turism. Muuseumi ülesanne on luua lisaks teadmistele ja tegevustele ka turismi atraktiivsust ning see ongi ilmselt üks põhjus, miks Imatra kui Soome turismiajaloo häll osutus konkursil valituks.

Kuigi sisust veel teadmisi ei ole ja vaatenurk on tõenäoliselt üleriigiline, on oluline tagada, et ka meie maakonna jahipidamise ja kalapüügi esindatus seal oma koha leiab. Nii nagu Imatra koondab ja ühendab oma piirkonna teisi tegevusi Ruokolahtist, Rautjärvist ja Parikkalast, võiks muuseum olla ka vitriin kogu põhjapoolse tipu jahikultuurile minevikus ja olevikus. Mida sellest siis teatakse ja saaks tulevastele loodusturismidele tutvustada? Näiteks Parikkalast on parimates jahipiirkondades salvestatud, kuid Lõuna-Karjala kontekstis haruldasi andmeid rituaalsest karujahist koos ohvripuudega. Mõned loitsud loomale hoolika pöördumise ja lepitamisega on säilinud, samuti lõksupüüdja loitsud, isegi loitsud jänesele, lindudele, oravale.

Ruokolahtist leiab jahinduse ja kalapüügi aastaringi elu. Sellest annavad tunnistust kohanimed, nagu saami talvekülaga seotud kohanimed või Syyspohja ja Hauklappi. Viimati mainitust on teada 16. sajandil Viiburi kindlusele haugimaksu maksnud „haugitalupoegi”.

Rautjärvi uhkus Hiitolanjõgi, mis on tuntud ka Kokkolanjõena, on olnud muinas-karjalaste tee metsa kaudu aina avaramatele vetele. Nimede taga võivad peituda hiis metsa ohvripaigana ja kokko kas tulena või kotkalinnuna. Vanimat lõhepüüki esindab ajalooliselt ehk torkimine ja teisalt kolude ehk passiivsete tammepüüniste ehitamine.

Ka tänapäeval on Ruokolahti-Rautjärvi jahipiirkonnad maakonna suurimad põtrade talvised karjamaad. Simpelel on rändkalade tagasituleku väljavaated lõpuks selgemad, kuigi kalapüüki taluv Laadoga lõhepopulatsiooni tuleb veel üsna kaua oodata. Parikkala piirkonnas võiks jahindus tulevikus rikastuda ehk metssigade ja väiksemate hirvlaste kaudu.

Aga mida see kõik jahindus- ja kalastusturismi osas tähendab? Kas see saab olla midagi enamat kui külalislubadused ja seltside jahtidel käimised või juhuslikud trollingretked järvedel?

Ehk oleks vaja ka mingisuguseid uusi giide, kes toimiksid harjumuspäraste kohalike tavade ja looduselust huvitatud juhuslike harrastajate või turistide vahelise liidesena.

Samuti oleks vaja luua mingisugune vahendusaste ulukiliha või kohapeal püütud kala kättesaadavaks tegemiseks üha rohkemate huvitatud ostjate jaoks. See pole Soomes mujalgi eriti lihtne, kuid kindlasti oleks midagi olukorra parandamiseks võimalik teha.

Loodustraditsioonide elamusi saab realiseerida ka muul viisil kui asja sisuliselt ehk jahtides ja kalastades. Kesälahtis Juhana Kainulaineni rajale kunagi ehitatud karupüünis ehk lõks on suurepärane ja haruldane vaatamisväärsus. Ainult kujutlusvõime – ja loomulikult jahi- ja kalapüügiseadus – on piiriks sellele, mida vallad, seltsid ja ettevõtjad võivad välja mõelda, et meelitada maksvaid loodusturiste.

-Piirimeister