TURISM HOMMIKU- VÕI ÕHTUHÄMARUSE PIIRIALADEL?

TURISM HOMMIKU- VÕI ÕHTUHÄMARUSE PIIRIALADEL?

Vana väide ütleb, et Soome suurusesse riiki mahub korraga vaid üks jututeema. Kui see praegu pole viiruseoht, siis on see turism. Turism on elujõu eliksiir ja annab kahtlevatele hingedele lootust. Selle puudus on aga konsultantide, ajalehejutlustajate, vallaisade ja -emade pidev imestuse allikas. Ja muidugi on meil alati kõik võimalik, kui teil.

Nõuanne teile, reisija või reisi planeerija: kui samas lauses mainitakse elujõudu ja turismi, tasub turvis eemaldada. Taustalt võib nimelt paljastuda suur annus surmaväsimust ja pagemist. Kõike musta ei saa valgeks pesta ega päike itta looju. Idast rääkides: siin on alati elatud omapäraselt, kuigi paljud leiutised on saabunud hiljem, mammonat pole kogunenud ja tugevamad võimud on üle rüganud. Siiski on õpitud alepõletust ja nalja tegema, laulma luulet, praadima ja küpsetama. Käidud on metsas ja kalal. Seente kõrval on kogutud vanarauda ja europrojektidega midagi tagasi saadud.

Idapoolsetel inimestel on aga alati olnud õpetaja. Esmalt preester, siis õpetaja, viimaks ametnik või konsultant. Nüüd tuleks uuendada tavasid, mis on sisse viidud maailmaturgudel, pilveteenustes, brändingubüroodes ja muudes sarnastes kohtades. Seega pole iseenesest midagi muutunud, kuigi kõik on: väga kergesti otsitakse autentsuse ideaali, kuigi ei osata sellele silma vaadata.

Turismimajanduse taustalt voolab ka hunnik bürokraatiat. Nagu on märgitud sinise Simpelejärve kolledžis, elame eksamiousklike maal. Kui plaanite ettevõtlusega tegeleda, tuleb kaarte ja passe hankida rohkem kui varem moskapeli ringis või üle piiri püüeldes.

Kuhu jäid ajad, mil hügieenipassiks piisas vähemalt Parikkala tagamaadel ehk Saare savudel saaki potti pannes, et tuulehaugitükid pühiti iga kord erineva lauajupiga ja nuga niiskesse heina? Hambaorku sai kala kaheharulisi luid eemaldades. Kui riigivõim ja turujõud valvavad elamusgiidi tegutsemist ja käsitööettevõtja ettekujutusi, jääb alati midagi siiski märkamata. Võtame näiteks sauna soola ehk viha.

See oleks tootestamine. Nii selle valmistamises kui ka lõpptootes, aga mida sellest on saadud? Külmutatud eukalüpt ja kummipaeladega seotud kasevihad. Kui mõni direktiiv peaks olema, siis see, mis keelab kummipaelad või lubab neid ainult laskmiseks. Mõni Business Finland võiks arendada projekti viha sidumise immateriaalse pärandi autoriseerimiseks. Jah, vähemalt pass peab olema. Ja selline, millega õnnestub isegi jaanipäeval teatud promillipiiri ületamisel.

Kuid kas turismitoode peab alati olema tuhandeid kordi äratuntav kleeps ja teiste poolt juba leiutatud tarbijapoolel või sunnitud sooritamine ilma korralike väljavaadeteta ettevõtjapoolel? Kust ja kuidas saab piirialadel ammutada, kui maailm on siingi muutunud?

Lõuna-Karjala põhjaosas on potentsiaali, ütleks ka konsultant. Ega idapoolne Savo pole ka päris saamatud või lõunapoolne Põhja-Karjala ainult vaene. Nüüd tuleb lihtsalt tasapisi ja kannatlikult hakata välja kaapima seda kõige iseloomulikumat. Ja ei tohi karta, mis sealt paljastub. Lisaks kaunile loodusele ja karjala vahetule olemusele näiteks vähene rahvaarv ja vaesumine. Midagi, mida nii mitmes kontekstis pigem vaiba alla pühitakse.

Ka see on kultuuripärand, võiks öelda. Juba 19. sajandil märkis üks mõtleja, et kui kogu Parikkala kohale saaks ehitada katuse, oleks see üks suur vaestemaja. Nüüd oleks ka ohutu vahemaa! Rajamailla-rühm võiks omalt poolt kaasa aidata kohaliku turismikursuse pöördumisele eheda, robustselt kauni ja huvitava poole puutumatul pinnal. Ehk ongi hea, et siin pole veel õnnestutud. Rajamaister jääb ootama ja raporteerima... luts ja viht kaenlas! 

-Rajamaister