TOOTETESTIJA REISARUANNE – KOLILE PIIRIALADE KAUDU ILMA AUTOTA

Tekst ja fotod: Jani Halme

Toote testija reisiraport – KOLILE PIIRIALADE KAUDU ilma autota

Islandil mõistetakse turismiteenuste pakendamise kunsti. Igaüks, kes sellele suitsusele saarele saabub, õpib kiiresti, mis on Kuldne Ring – Gullni hringurinn. Igal pool reklaamitav ringreis koondab ühele reisile maa sisemustest purskuvad Geisrid, tohutu suured Gullfossi kosed ja iidsest kohtukaljualast tuntud Þingvelliri rahvuspargi. Kohtades on seejärel pakkuda rohkelt väiksemaid tegevusi muuseumidest restoranideni ja käsitööpoodideni.

Kuldse Ringi läbib kõige hõlpsamini mõne arvukatest bussidest, mille pakkujatest ei ole riigi pealinna Reykjavíki tänavatel puudust.

Üks maailma parimini õnnestunud turismipakette tuli mulle mitu korda meelde, kui sain testida peagi turule tulevat turismitoodet “KOLILE PIIRIALADE KAUDU ilma autota”. Täpselt nagu Islandil, on ka idapiiril suudetud nüüd ühendada mitmed põnevad sihtkohad kergesti ligipääsetaval viisil.

Rongiga erikoisihtkohtade kaudu otse rahvusmaastikule

Uue turismitoote põhiidee on suurepärane. Klient hüppab Helsingis rongi peale ja väljub sellest mõne tunni pärast, kui sildil on kirjas Imatra. Väikebuss viib kohe suupistete juurde kuuenda tee ääres asuvasse kohvikusse Lohela. Igati meeldiv indie-koht.

On aeg reisi esimese tõelise vaatamisväärsuse, Simo Häyhä muuseumi juurde. Hüüdnimega Valge Surm tuntud vaikne ja tagasihoidlik Häyhä on Soome rahvusvaheliselt tuntuim sõdur. TikToki tuntuse järgi mõõdetuna on ta ilmselt läbi aegade rahvusvaheliselt tuntuim soomlane.

Häyhä muuseum ei ole mingi kangelaste austamise koht, vaid analüütiline ja stiilselt teostatud muuseum Soome saatuslikest pöördepunktidest ja ühe inimese olulisest rollist selles. Jällegi oli giiditeenus tõeliselt kõrgetasemeline elamus. Häyhä lugu huvitab üha enam välismaalasi, eriti jaapanlasi. Neile avaldab sügavat muljet see, et Häyhä oli enne sõda vaikne talupoeg, kus ta tegi oma parima. Ja kuigi ta sai seal raskelt haavata, naasis ta talupidajaks, tehes seal kõik nii hästi kui suutis. Ja ta ei teinud kunagi endast suurt numbrit, kuigi legendi kuulsus oli juba tema eluajal laialt levinud.

Häyhä elu hämmastab endiselt ja nii hämmastab ka järgmine sihtkoht. Jasper Pääkköse tuntuks tehtud Hiitolanjõgi, mis oli pikka aega rakendatud teenima tänapäevaste mõõtmete järgi äärmiselt väikest elektritootmist, on nüüd vabastatud. Giidiga tuur viib piirijõe ajalukku ja eriti tänapäeva. Kolme tammi lammutamine ja jõe ennistamine on teinud sellest imetletud ja inspireeriva loodusparadiisi. Äärmiselt ohustatud järvelõhe pääseb nüüd tõusma Euroopa suurimast järvest Laadogast otse kuuenda tee lähedale. Hiitolanjõel lõhnab muide hoopis teisiti kui varem. Hämmastav mõju nii loodusele kui ka inimhingele, kui jõgi saab vabalt voolata.

Jõelt on pooleteise kilomeetri pikkune jalutuskäik Simpele keskusesse, kuid kuna kaasas on ka asjad, võtame rõõmuga vastu paketti kuuluva bussisõidu asulasse. On aeg majutuda. Esimese öö veedame “live like a local” vaimus Simmes Apartementhotellis. Suurepärane kohalik õhkkond, täpselt nagu meie paarisaja meetri kaugusel asuvas õhtusöögikohas, kohvikus Lounaskulma. Lounaskulma leivad on muide legendaarsed, ostan neid alati, kui vähegi võimalik. Tavaliselt on see mõnel lähiala üritusel, kus ettevõtjad on usinalt kohal. Neil on ka piirkondlik haruldus, ehtne pehmikumasin. Kiusatus, millele ma alati järele annan, kui olukord seda võimaldab.

Pärast hästi magatud ööd ja rahulikult nauditud hommikusööki on järg erakordselt uhke sihtkoha käes. Kuigi tunnen Veijo Rönkköse Skulptuuriparki Parikkalast pärit inimesena üsna hästi, ei väsi ma kunagi imestamast, kuidas sealt alati midagi uut leiab. Paberitöölisena oma tööelu teinud Rönkköse elutöö oli luua oma koduaeda uus maailm. See koosneb paradiisilisest aiast, kuhu ta valas üle 500 kuju. Rönkkönen oli nii häbelik inimene, et ta oma suurest soovist hoolimata ei julgenud oma koduvallast lahkuda. Nii laskis ta oma kunstil rääkida ja ehitas enda ümber midagi täiesti ainulaadset. Skulptuuriparki jalutamine on nagu sisenemine teise inimese kujutlusvõimesse.

Pargi poes müüakse stiilselt valmistatud tooteid, samuti pargist tehtud raamatuid. Huvitavaim neist on minu arvates raamat „Veijo Rönkköse tõeline elu”, milles kunstnik Veli Granö mõtiskleb ka kunstniku suhte üle külahullusega.

Granö sõnul oli külahulludel traditsioonilistes külaühiskondades eriti oluline sotsiaalne roll. Kogukond sai neist virgastavat imetlemist ja lõputult naljakat jututeemat. Neid erandeid oli vaja – ja on vaja – lukustatud käitumisnormide avamiseks ja klassihierarhiate lammutamiseks.

Granö sõnul ei olnud Veijo positsioon oma kogukonnas lähedalgi traditsioonilisele külahullusele, kuid tema normidest kõrvalekalduval tegevusel oli selgelt positiivne mõju tema kogukonnale. Sellest annab tunnistust näiteks tema kunsti äratatud erakordselt suur huvi.

Rönkkönen oligi kohalike oma külahull ja salajane uhkuse allikas. Kui keegi väljastpoolt eksis ja pidas parki või selle peremeest friigiks, hakati Rönkköst koheselt kaitsma.

Koli poole

Alles esimene päev selja taga, kuid meelt täidab tänutunne. Kuidas on olemas nii paeluvaid inimesi nagu Veijo Rönkkönen ja Simo Häyhä. Kuidas on olemas nii tegusaid inimesi nagu nemad, kes aastakümneid jaksid töötada aheldatud tammide vabastamiseks.

Reis jätkub pärast Kägoses söödud lõunat Parikkala raudteejaamast piiri mööda ülespoole. Suve hittajakiri ehk Popristikot ei jõua kaua laual lahti olla, kui autota reis on juba Joensuuni jõudnud. Jälle ootas autokyyt õigel ajal ja nina Koli poole.

Lieksa Koli on tervikuna just see, mida Soome turism vajab. See on kohalikult ja rahvusvaheliselt põnev loodusobjekt, mis tegutseb aastaringselt. Liiga karmid hooajad on lisaks halvale ärile ka keskkonnale mittesäästev idee. Koli on hea näide sellest, kuidas suur spaahotell maastikku sobitada. Ankurinvesteering tagab, et inimvool on mingil määral ennustatav, mis omakorda võimaldab muud ettevõtlust. Istudes Koli Ryynäneni terrassil, kuulsime kohalikelt, et küla oli mõni aasta tagasi kuulujärgi juba „praktiliselt surnud”. Kuni S-Ryhmä hakkas piirkonda investeerima. Soomes pole vist teist 250 elanikuga valda, kus on kaks suurt hotelli.

Meile on spaad veidi võõras kontseptsioon. Me ei mäleta, et kumbki meist oleks sinna kunagi sattunud. Aga aga. Spaa on ju imeline! Vähemalt Kolil. Meil pole eriti palju, nii et need tunnid möödusid lihtsalt naeratades ja logeledes. Eriti arvestades, et päeval oli jõudnud Koli üles ja alla läbi kammida.

Koli tipp on hotellist ligipääsetav ilma matkamisoskuste või higistavate riieteta. Kui majutuda Break Sokos Hotel Kolile, nagu meie, on kõik paarisaja meetri raadiuses. Selfie-kohana on Koli natuke nagu Olavinlinna pontoonisild: sageli nähtud ja nii hea põhjusega, et pilte on lausa kohustuslik teha.

Ülijumala Ukko järgi nimetatud Ukko-Koli ulatub kõige kõrgemale ja on kahtlemata tuntuim koht. Kuid parimad pildistamiskohad on Akka-Kolil. Nad on nii domineeriv duo, et kiirel Koli külastajal jääb Paha-Koli kergesti nägemata. Kuigi sinnaagi ei ole hotellist kui vaid mõned sajad meetrid. Paha-Koli avaldas suurimat muljet. Meie suurepärane giid teadis rääkida, et sõnal paha on mitu tähendust. See on lisaks “pahane” ehk veidi väiksem kui kaks teist, kuid seda oleks kasutatud ka hirmutamise eesmärgil. Igivanamate lugude järgi olevat nõiad, kurikaelad ja muud lurjused ammu pärast kohtuprotsessi visatud Kolilt just sellest kohast alla. Kui surid, siis olid süüdi, ja kui jäid ellu, siis ei olnud. Lihtne. Giid siiski kahtlustas, et on ka võimalik, et legend on lihtsalt legend ja sellest on juba iseenesest piisanud, et hoida muinas-koli elanikke õigel teel.

Päev jätkub Koli looduskeskuses Ukko, kus saab tutvuda piirkonna geoloogia, rahvusmaastiku ja kultuuripärandiga. Muuseumituur on mitmekesine ja interaktiivne – ka lastele. Eripreemiad ambitsioonikalt teostatud muuseumipoe ja suurepärase kohviku eest. Suve parim munkirinkula, kergesti.

Reisi lõpus viis auto meid veel üllatavasse sihtkohta Joensuu keskuses, nimelt Botaniasse.

Joensuu Botania on salajane oaas linna ääres – koht, kus vihmametsa niiskus, liblikate kergus ja troopika lõhnad põimuvad Soome maastiku rüppe. Nagu reisil juba mitu korda, muutus maailm kiiresti. Seekord viis lopsakas džunglilaadne rohelus ja liblikad mujale.. Botania ei ole lihtsalt botaanikaaed – see on elamus, kus taimed, värvid ja soojus kõnelevad otse meeltele. Troopika järel juhatavad välisaia kiviteed rändaja Soome looduse vaikusesse, kus puude kohin ja vee vulin täiendavad elamust.

Eriline tänu söögi eest

Reisil oli midagi sarnast kunagiste suvelaagritega. Tundub, et kogu aeg süüakse või on kohvi aeg. Ja see on imeline! Kohvi- ja lõunasöögikohad nagu Lohela ja Lounaskulma esindavad just sellist väikest ilu, mida üha rohkem inimesi oma reisidelt otsib.

Hommikusöögid Simpeles ja Kolil olid väga head, teel Parikkala raudteejaamas lõunatasime programmi kohaselt Kägoses. „Väike-Bombaks” nimetatud hotell-restoran on erakordselt hubane koht.

Kolil alles söödudki. Tuleb tunnistada, et mul on olnud teatav kahtlus S-Ryhmä restoranide suhtes. Et igal pool on sama igav toit, olenemata sellest, kas oled ABC-s, Rossos või Amarillos. Minu teadmised või mälestused on rängalt eksinud. Koli Sokos Hotelli köök oli tegelikult suurepärane. Eriti imeline oli kohaliku kala rikkalik kasutamine. Oli igati meeldejääv vaadata rahvusmaastikku Pielise poole ja süüa samast järvest eelmisel ööl püütud koha. Personal tundis oma tööd ja keskendus veinide sobitamisele meeldivalt täpselt. Üks suve söögielamusi!

Kokkuvõte

• Sobi autota reisijatele: kõik transpordid korraldatud algusest lõpuni
• Rikkalik programm: ajalugu, loodus, kunst, teadus ja tohutult hea toit
• Lihtne ja ökoloogiline: rong + väikesed ümberistumised = väike süsiniku jalajälg
• Kättesaadav: ei nõua tippvormi ega matkamisoskusi. Kuid kui tahad rohkem matkata, siis see on ka võimalik. Eriti Koli piirkonnas saab soovi korral korralikult higistada.

Uus turismitoode ei paku ainult kohti, vaid Ida-Soome lugu, mis viib läbi piiri, ajaloo ja looduse. Ja kõik see – ilma juhiloata.

Märksõnad