JÕULULUGU PIIRIMAALT

JÕULULUGU PIIRIMAALT

Oli kord, haabjaspuude ja lõkketulede ajal, hõimukild, mis siit ja sealt kokku kogunenuna ja piisavalt mööda mäslevaid kärestikke üles rännanuna otsustas peatuda mõõdukate järvede ääres. Siin oli hea elada: kala ja metsavilja jätkus. Siis tõusis arupõllu suits, naeris ja rukis edenes. Rahvas rikastus.

Kui põlv põlve järel oli mätastelt hüpanud, sukeldus keegi veepõhjast erilist maaki. Teine põletas seda tulega ja peagi seda taoti rannikualadel. Oli saadud sobiv aine odaotsale, nooleotsale – ja nahkade eest vahetatud erilise eluka kõvakesta all oleva tallani.

Hakkas ringi käima kuulujutt ristist. Peagi seda nähtigi rüütlite kaelas, nende kõne oli võõras. Nähtud oli ka juba teine lahtiste kividega linnusmägi, suure jõe keskel, vana teekonna ääres. Siit tulid kord ja teinegi kord uued raudsärklased mõõgamehed, sepad, teiste maksude toojadki.

Varsti hakkas naaber naabrit nimetama kord rootslaseks, kord venelaseks. Kuigi räägiti ühtviisi. Ja ähvardustest ei piisanud, tuli karta, et tuttav hallpalkküla juba leegitses tules, kui mitte hullemini. Kaitse viha eest oli metsiku maa peidupaik, kuigi väideti, et kaljudele ja kividele oli kusagil juba pilte kirjutatud.

Lõpuks tüdinesid päikesetõusu poole käsi ristanud isikud katsumustest ja algas ränne teistele maadele. Need, kes jäid, vahetasid verd. Ka metsade elanikud, need kõige vaesemad laplased, lahkusid. Keegi naljatas: vanaonud ei mõista Savoo meeste suitsu...

Nüüd higistas tulijate tehtud tõrvapütt musta vedelikku. Seda ostsid ahned kaupmehed ja sakslased kaugemaltki, mitte ainult Aalloka rannikul vanas Käk’salmes, vaid ka lääne pool Saimaa järve vetel Lap’vee kaldal. Võrk andis ikka veel hõbeküljelisi ja punaliha, ka kaugemalt käies.

Kuid ka tünnide täitmine ei kestnud kaua, vaid jälle kõlas sõjatrumm ja algas pikk marss. Lõpuks, kui möll oli vaibunud, kirjutati kivide asemel võimude märke kummiga kaetud rullidele.

See-eest oli Karjala rahval mõnikord ka õnn kaasas, kes varsti viskas oma vana adra ja põllu ning kogenumatelt sõna saades läks ise ingerlaste imeks nimetatud Piiterisse.

Seal olid vist tänavadki kullatud ja ostsid kõike, isegi väikseid kive. Noh, vähemalt suured. Ja laudu, planku, suvivõid, kiisku... kummaline oli selline kaminagi leiutis, mille toit oli lapihalg. Keegi pidi neid kohendama ja parema rahva lastelegi imetama ja hooldajaks olema. Nii siis!

Parikka kihelkonnas hakkas olema isegi lehmajõhvidele tulu ja kahekümne pealised karjad täitsid teid. Simmelpoolel hakkas jälle ehitama kummaline asutus punastest tellistest mäsleva lävepaku juurde…

Kuni tõusis punalipp siin ja seal ning mindi püssidele. Kui lahing oli vaibunud, oli Piiteri teel tõkkepuu ja rahvas naasis oma lauta. Nähti siiski niidumasinad ja rehad, tõusis heinamaalt ristik. Jätkati kanalite kaevamist, mis oli pooleli jäänud. Kusagil vilkus elektrivalgus.

Kuid jälle tõusis ähvardav pilv idast ja selle tagant paljastus plekk-taevas Raudjärve kirikukäijatele: lina peal visati lumehange. Lumepalasid kandsid ka need, kes kauem eemal vastupanule sattusid. Kõlas nüüd sõjatrumm aina kumisevamalt, lõikas vaenlase vikati eluvilja. Jätkati seda jumalakartmatut tegevust ka suvesõjana, kuni lõpuks oli aeg mõõgad atradeks taguda. Võeti jälle kirjamisvahendid, joonistati sel korral juba joonlauaga. Võeti tükike, haarati kolmandik, jagati kihelkond poolekski. Lõigati ära järved ja jõeveedki, mida mööda kunagi muistsed siia reisisid. Ometi ei orjastatud: elu jätkus, küllap kurvalt mõttes.

Tuli veel üks Kärki-Karjala rahvaülestõus. Uue raja rajajatena, valvurite riigina, kooliõpilaste rongkäikudena, vägeva piimameiereina, pesapalli mängijatena, maavaimu äratajatena... samuti seppade töödes, kus paindus plekk, murdus raud, tehti kabjast kummiratas. Nendega koitis nüüdisaeg.

Kuid peagi lahkus üks, siis teine. Sõitis veel kauplusauto, kuni lakkas liikumast. Lõppes pood, kadus postkontor. Vana rahvas võidule, noor põlvkond eemale. See oli viimane etapp.

Küsis üks, siis teine: kuhu me nüüd läheme, kuhu keegi vaatab? Kutsuti juba konsultant, valla karistajaks. Andis anonüümse nõu, tõstis palka poole võrra: siia on vaja elujõudu, mitte surmanõrkust, sellest on juba tugev ravim, on vaid veel väike aga...

Ettevõtmine või eksitus, turism või põgenemine? Kust siia turist, kui nudist ei kannata külma? Kas meil on ärisid, kui ainult pakud valmistoite? Kes siin teenindab, kui kõik oma nabasid kaevavad?

Istus maha nõupidamistele, kulus kohvi ja viinerid, paistsid auto tagatuled ehk parimad jõulutuled. Peagi härrad tardusid, kas nüüd kellad kumisesid, saame me juba tähelepanu, või viimase kohtuotsuse. Paistis öös Põhjatäht, ei süüdistanud, kuigi lahkus. Siin ei olda kahest puudu – rõõmu ja needust piirimaal.

-Piirimeister