Ilmaennustuse ja udujutu piirimaalt

ILMAENNUSTUSE JA UDUJUTU PIIRIMAALT

Soome suvi on ilus. Kuid lühike. See tuli jälle, seekord. Meie rahvuslikku enesepilti aasta ringkäigus on justkui tulikirjaga põletatud meeldetuletus, et tõde ei ununeks.

Moto on vihje Akseli ja Elina ning Pentinkulma külaühiskonna hilisemate tagasilöökide algusele, mis on loetud eepose „Siin Põhjatähe all“ esimese osa lõpust pärast nende pulmi. See avaneb laiemaltki: kutsub mõtisklema aja ja olemise tähenduse ja mõtte, suve ja elu võrdluse või selle üle, mida sõltumatu võrkkiige-filosoof ka välja mõelda ei suudaks.           

Soome suvi on lühike, kuid lühikese lumega. Ka seda teatakse hästi, kuigi see on ilmselt veidi värskem kihistus, mis on rahva suust välja hüpanud vähemalt juba 1980. aastatest. Selles on aeglase filosofeerimise asemel tempokat liikumapanevat jõudu ja ehedat irvhambalist maailmavaadet.         

Kodumaist suveromantikat on tavaliselt elus hoitud lava tantsude nostalgia, sauna, paadisõidu – ja loomulikult reklaamimaailma turboga laetud grillimiskuvandi abil. Kalapüük, vabaõhumängud, suveteater ja suveturg kuuluvad samuti pildi juurde. Kuid neist peaaegu ükski pole ilmastiku suhtes vaba.                         

Meie suveajale omane piiratus, soodsate ilmade ettearvamatus, muutus ja lõpuks ka kuumima suve soojade päevade lühidus ei ole ilmselt olnud hea lähtepunkt loominguliseks arenduseks mujal kui ilukirjanduses ja aforistlikus kirjanduses. Kas aga igasugusest ilmast saaks ikkagi midagi originaalset ja uut välja võluda, mis areneks eelarvamusteta isegi osaks kohalikust turismist ja sündmustest?

Tegevused mõistetakse tavaliselt kui teostusi, mis toimivad sooja, tuulevaikse ja päikeselise ilma tingimustes. Paljude puhul ongi nii. Kuid kui pöörame pilgu askeldustelt, vees liikumiselt või pikkadelt päevateekondadelt lihtsalt oleskelule, võiks midagi uut hakata arenema.              

Kuidas kõlaksid Parikkala pilvitud päevad suvitajatele, kes on juba kõike näinud, kuid pole piisavalt tarbetuid tegevusi ja tühja-tähja nokitsemist kogenud? Või oleks parem ristida need Pilvepilvitud päevadeks ja jätta päikesepaiste varem päikesemaaks kutsutud Kesälahtile?         

Peaareen leitaks loomulikult Poutala küla äärest mõnest sobivast kohast. Aga mis on kavas? Siit leiab vähemalt Torkkelinnotko, kuhu rahvapärimuse järgi kukkus kord isegi Viiburi asutaja Torkkel Knutssoni hobune, kui ta sealt mööda ratsutas.                                   

Sellest loost saab püsti panna seminar, mis ületab isegi muistsed Imatra semiootikapäevad, et teha iga-aastane ülevaade kohanimede ebateaduslikest rahvaseletustest. Sellele lisaks võistlus, kus parim sadulast nottu pööramine saab auhinna. Lisaüritusena heinategu halbade vahenditega. Võitjaks saab see, kelle üheharulise hanguga topitud mädanenud teivas püsib viimasena püsti.                                 

Aga see ilmastiku reservatsioon. Vihmasaju korral kolib üritus põhjapoolsesse otsa, kus seda asendab Saaren Sateiset festival. Kohalik kõnekäänd mäletab juhtumit, kus kord juba kokku kogutud, kuid niiske heina tegija trotsib ilmahaltjat, laotades heina uuesti laiali nagu vihmategija: sua nüüd suatana! Pideva, väikese vihma korral jätkatakse meeskondadena köievedu kanalite erinevatelt külgedelt. Kaotus ei häiri siis enam, kui oled juba niigi märg.                                                       

Äikesevihmast ei saa hoiduda, seega tuleb ka seda ilmatüüpi arvestada, kuigi pidev hooaeg on haruldane nagu jaanipäevane kuumus. Aeg viib õigustatult Uukuniemele, kus paganlik Ukko vakat -ohvripüha ehk kõige kauem kestis. Uukunieme äikesemängud moderniseeriksid iidse rituaalpühade, kus Papinniemi naaseb päevadeks Ukko neemekeseks.                                               

Õlut voolab nagu muiste: see, kes kõige rohkem purju jääb, saab sobiva vihma ja parima saagi. Ka muu on nagu Agricola kirjeldusest 16. sajandist: sijtte paljo Häpie sielle techtin quin seke cwltin ette nechtin. Uuenduseks tellitakse bussitäis imatralasi selgitama, miks seal Ukonniemit naiselikult Ukoskaks kutsutakse? Ja asjassepuutuv teadlane kinnitama, et tegemist pole ikkagi haruldase säiliga ehk Rauniga, Ukko naisega müütilises jumalapaaris?    

Kui rannakalapidusid, külapeo, turge ja muud hääbuvad ka maakonna põhjaosas, siis suveürituste korraldajatel on kohane kohanduda. Kustagilt on ju need Joutsa vaba päevad ja Puolanka pessimismi päevadki alguse saanud. Ja kus me oleme 2021. aasta suvel!   

-Rajamaisteri