Ehituskaitse ja lagunemise piirimaalt

EHITUSKAITSE JA LAGUNEMISE PIIRIMAALT

Kui haruldane võimalus avanes ja oli vaba nädalavahetus, otsustasin aastate möödudes külastada Parikkala ehk kõige enam kasutamata publikupotentsiaaliga objekti. See on olnud keerulise ajaloo sündmuspaik, käsitöökool ja tagasihoidlik muuseum. Nüüd on see eravalduses. Koitsanlahti mõisa ringkäik oli huvitav, kuigi hoone ja valdused on juba – või peaks ütlema veel – kaugel oma hiilguse päevadest. Nimelise sissepääsutasu maksin meelsasti, sest siseruumides oli ohtralt antiikmööblit, maale ja esemeid uurimiseks, olgugi et miski polnud algupärane. Kuhu küll on kadunud kunagi hoone seinapraost leitud piits ja koduloouurimise kogusse kuuluv kivimördipott? Muuseumiametis on vähemalt säilinud tükk mõisa tapeeti. Vanade kultuuriliselt ja ajalooliselt oluliste hoonete saatus pole tihtipeale kadestamisväärne, eriti kui nende kasutust aastaid edasi-tagasi veeretatakse. Parimal juhul võib minna nagu hästi rahastatud Kotkaniemes Luumäel, kus P. E. Svinhufvudi villa mälestus on kandunud edasi uue kodumuuseumina, aga ka kohviku, ürituste ja lisateenuste tegevuses. Ruokolahti Rantalinnas näib elu pärast pikka vaikust vähemalt mingil määral taas aktiveerunud.                 

Teistsuguseid näiteid on palju. Isegi linnade keskustes – või ehk just neis – võib märkimisväärne vana kinnisvara jääda tähelepanuta. Tegemist pole alati suurejoonelise ehitisega: Lappeenrannas seisavad lähestikku ohustatud 19. sajandi kool ja juba praktikas lammutamisele määratud 1920. aastate eramaja. Kasutuse puudumine ja hooldamatus on mürk.     

Mis siis on väärt säilitamist ja miks? Põhiliseks lähtepunktiks on või peaks olema iseenesest pädev muuseumivaldkonna jaotus ajaloolisteks, ehitusajaloolisteks ja maastikulisteks väärtusteks. Jaotus on iseenesest arusaadav ja oluline, kuid paljudes kohtades vaid tõendav ja ebaefektiivne.                   

Mis oleks, kui ehituskaitse ja planeerimise spetsialistid võtaksid üheks väärtusbaasiks ennetava kriteeriumi, mille kohaselt hoonepärand koos oma ümbrusega tunnistataks arendustegevuste, näiteks turismikasutuse, jaoks väärtuslikuks ja arvestatavaks? St praegusest olulisemalt ja laiemalt: hindamine hõlmaks juba kindlamaid lautu, parimaid rehehooneid ja muid pärandhooneid ka taaskasutuse seisukohast. Seda tuleks visalt ja julgustavalt erineval moel juhendades ja abistades praktikasse viia.                      

Naaseme Parikkala juurde. Kes mäletab veel Ala-Hovit Argusjärve kaldal? Kuidas läheb Kukonkantal? Kas Huvitus-talu peab veel ajale vastu Surumäe mõisa naabruses? Kõigi nende, nagu ka Uukunieme ja Saare mõne objekti, puhul on tegemist paikkonna huvitavaima isikliku või kultuuriajalooga, mida soovitakse veel kuidagi esile tuua, hoolimata privaatsusest ja seda kahjustamata. See võiks huvitada ka omanikke ja selleks võiks pakkuda ka mingit stiimulit.                                   

Joukionsalmi mõlemal pool oleks vaja teha ka hoonete üldist hooldust. Kukkaronlahti poolel vilksatab, kui mööda sõites pilk peale heita jõuab, Poutase taluna tuntud kohaliku puitkonstruktsiooni eripära. Majaga ja selle ümbrusega seostuvad etapid näiteks varajase küla telefonikeskusena. Kohtgi oleks mitmel moel soodne, kuid milline on hoone praegune seisukord?                     

Simpelejärve kaldal üle salme asub Laatokan Portti, mille taustalt leiab veidi uuema kasutusajaloo piirivalvejaamana. Ka see lugu oleks praegusest paremini esile toodav, eriti kui vaatetorn kuutostie ääres oleks säilinud. See on aga juba ammu minema viidud ja selle asemel on nüüd aasta-aastalt lagunevad pooleliolevad abihooned järve parima vaatega kohas.

Muidugi, vanade kultuuriajalooliste kinnistute remontimine, hooldamine ja veelgi enam uute tegevusideede elluviimine näiteks majutuses, toitlustusteenustes või tegevustes, on juba iseenesest selline ettevõtmine, et paljud jätavad selle sootuks alustamata. Lisaks kapitalile nõuavad projektid põhiliselt laiaulatuslikku toimivat koostööd ja pühendumust.

Koitsanlahti mõisa ühekordne avatud päev näis koguvat mõõdukat populaarsust, mida võis järeldada mõne tunni jooksul õuele kogunenud autodest. Paljud tulid kohale ilmselt puhtast uudishimust, nende hulgas ka kaugelt saabunuid.                                           

Milliseid võimalusi oleks Parikkala uinuv paraadplats, kui paikkond suudaks üheskoos astuda vähemalt mõned ambitsioonikad sammud edasi hoone ja valduste korrastamisel ning uues, varasemast avatumas avalikus kasutuses? Ideid oleks küll...   

-Rajamaisteri