VANA JA UUE HIITOLANJÕE PIIRIMAAL

VANA JA UUE HIITOLANJÕE PIIRIMAAL

Hiitolanjõgi, tuntud ka Kokkolanjõena, on sel aastal palju tähelepanu pälvinud. Selle avalik väärtus tõusis taas umbes kolm aastat tagasi, kui aastakümneid kestnud ummikseis hüdroelektrijaamadele ehitatud kärestike alternatiivse kasutusviisi realiseerimiseks lõpuks lahenema hakkas.

Esmalt õnnestus Lõuna-Karjala puhkealade fondil sõlmida Lahnasenkoske ostutehing. Üle-eelmisel aastal saavutati otsustav läbimurre, kui ka ülemised ja alumised Rita- ja Kangaskoskeni said sama pitseri. Nüüd oleme olukorras, kus Kangaskoski on neist esimesena taastatud ehk muudetud voolavaks ja kiviseks, et see oleks lähedane looduslikule seisundile rändkalade, eriti Laadoga lõhe jaoks.

Lõhe ränne Hiitolanjõe ülemjooksule katkes 1911. aastal, mil valmisid Lahnaseni tamm ja hüdroelektrijaam. Sellele järgnes umbes viisteist aastat kestnud intensiivne tööstusliku hüdroenergia tõusuperiood, mille jooksul jõe olulised kärestikud rakendati. Lõppvaatusena kerkis 1948. aastal Simpeele tehaste alale Juvankosse veel üks hüdroelektrijaam, kus 1890. aastatel oli küll ajutiselt toodetud elektrit ja seejärel hüdroenergiat otseühendatud lihvmasinate jaoks. Nüüd on seegi lõppenud.

Mida see üle saja aasta kestnud olukorra muutus, mis viib lähiaastatel ka Lahnasenkoske ja Ritakoske vabanemiseni, tähendab nüüd Hiitolanjõele? Vähemalt seda, et vooluveekogu muude kasutusvõimaluste põhilised eeldused on taastatud. See muu kasutus on muidugi muutunud üle saja aasta jooksul. Näiteks parvetamine ja veetransport on juba ajalugu.

Kuid kalapüük ja veekogul liikumine, nii kala kui ka inimese jaoks, on iseloomult muutununa säilinud Hiitolanjõe kasutusviisidena kuni tänapäevani. Muutunud olukorras tuleb looduslikult paljunevate väärtkalade ressurssi veelgi täpsemalt uurida.

Esiteks on varude tugevnemine ja stabiliseerumine hädavajalik enne ulatuslikku harrastuskalapüüki ja selle turismiturundust. Sellega seondub ka ilmne puudujääk ja vajadus selle lahendamiseks: nüüd tuleb lõpuks teostada teadusliku uurimistöö kriteeriumidele vastav rändkalade koguarvu loendus Hiitolanjõel. Ainult sellega saab põhjendada edasisi samme.

Tulevik pakub huvitavaid võimalusi ka kalapüügi kõrvaltegevusteks. Lõhe ja forelli veealuseid pildistajaid on kohal käinud juba aastaid ja viimati on saadud kogemusi populaarsest WWF-i looduslive veealusest kaamerast. Varasuvise rände jälgimine ja teiselt poolt hilissügisese kudemise jälgimine oleks arendamist väärt idee näiteks hübriidmudeliga, kus osa sellest teostataks kohapeal spetsiaalsetes vaatluskohtades, osa pildigaleriides ja kaugühenduste kaudu. Kalastiku ja muu vee looduse tutvustamine näiteks hariduslikel ja turismialastel eesmärkidel on üks suund Hiitolanjõe uues voolus, kuid mitte ainus. Kanuumatkad ja kasvõi lihtsalt jõevees ujumine on samuti rahuldustpakkuv. Valikuid on kiiretest külastustest ja lühikestest päevareisidest kuni pikkade veematkadeni Hiitolanjõelt algades üle veelahkme kuni Saimaa järveni.

Taastatud kärestike läbitavus jääb näha, kuid sellel on loomulikult harrastajate jaoks oma väärtus, mida tuleks renoveerimisel alati õigeaegselt arvesse võtta. Veelgi olulisem asi veeliikluses, mis vastaks juba läbimurdele kalade rändel, oleks eriline piiriületus mööda Hiitolanjõge.

Kuigi sellest ei saa kunagi oodata ametlike maismaa piiriületuskohtadega võrreldavat, tuleks kindlasti juba varakult püüelda lepingutingimuste selgitamise poole, soome-vene aastakvooti ja grupilubade poole mingi aja jooksul. See oleks aga tõenäoliselt suurim tõmbetegur, mis tõstaks Hiitolanjõe turismipaketi täiesti uuele tasemele.

Järgmiste aastate keskne küsimus kärestikealuse piirkonna tuleviku seisukohalt on, mis juhtub nüüd kasutusest kõrvaldatavate elektrijaamade hoonete ja tammialadega. Kangaskoskel on juba paika pandud eesmärk elektrijaama muuseumist, millele lisaväärtust annab liitreaalsuse sisuga täiendatud endine tehasesaar. Vaigistunud jaamadest ei saa aga kergesti töötavatega võrdväärseid näituseobjekte. Siin, nagu ka ülemistel kärestikel, on muutuste väljakutse selles, kuidas muuta algselt täiesti teiseks ehk tootmiseks kavandatud elektrijaamad uuteks ruumideks ja nende ümber toimuv tegevus turismitulemuseks? Mida uut sisu saab pakkuda? Kas kuhugi saadakse isegi kärestikurestoran?

Seega on vaja loovust, koostööd ja võrdluspunktide kaardistamist. Uusi rolle või vähemalt ülesannete täpsustamist otsivad ka pikka aega jõe kallastel tegutsenud osapooled alates ühingutest fondi ja vallani. Ettevõtjad ja ettevõtted on ka Hiitolanjõel lõpuks olulised praktilised elluviijad, kuid nad ei suuda kõike üksi saavutada. Vooluvesi on alati paljude komponentide summa.

-Piirimeister