Maitseelamusreiside piirimaal

MAITSEELAMUSREISIDE PIIRIMAAL

Suvisel ajal kolab puhkaja nüüd meelsasti mööda kodumaad ringi. Isegi erilisel ajal, nüüd juba teist aastat, rõhutatakse põhiturismis alati kahte asja: majutust ja toitu. Viimase osas eristub esmalt põhivajadus, kui liigutakse igapäevase elukorralduse väljapoole: toit peab olema maitsev, piisav ja mõistliku hinnaga. Sellega lükatakse juba algus ja tihtipeale kaugemalegi.                      

Teine vajadus eeldab esimest, kuid on juba mitmekesisem. Mis on toidu erilisus, mis kujuneb kultuurilistest teguritest? Kas selles on midagi traditsioonilist ja juurdepäritavat, mida ei saa iga päev ja eriti igas kohas otsida nagu külmutatud pitsat turult? Kuidas on lood toidu kohalikkuse astmega? Ja lisandväärtusega – kas selles on mingi uus taipamine, mis on kindlasti omapärane?

Lõuna-Karjalas jaguks toidutraditsioone küll, kuid veidi täpsemal uurimisel selgub peagi, et vähemalt reisijatele pakutavate nn traditsiooniliste toitude kiht on üsna õhuke. Särä, vedelad road, atomid, kringel, pirukad ja leivapäts. Seejärel tuleb juba veidi mõelda nimekirja jätkust. Alternatiive traditsioonilise ja kohaliku toidu turismile oleks maakonna põhjaosas küllaga, kuid mingisugune profiili tõstmine tuleks siin kohe esimese asjana ära teha.               

Ruokolahtilt leidus vanasti ühest kaugemast külabaarist särä-võileibu, aga enam mitte. Rautjärve teeäärsetest kohtadest ei tule traditsioonile baseeruvaid alternatiive meelde, kuid Laiko kangast sai vanasti veel maitsva ja toitva röstibifini. Nüüd kumisevad selle endised kohvi- ja söögikohad tühjalt mahajäetud bensiinipumpade kõrval aasta-aastalt.                 

Parikkalas on maantee 6 ääres paikseks jäänud kohalik toidupood oma andidega, kuid kõrvalasuval Skulptuuripark puhkealal tekitab juba teist suve imestust Savo ja ehk ka Soome tuntuima kalakukimüüja vallutus. Kukke tuuakse ilmselt ka Põhja-Karjalast.                                         

Mis seal ikka, tubli ettevõtlikkus ja söömine. Aga kuna siingi ollakse vanades kukekülades, ei saa jätta tundmata suurt nördimust, et me pole ise kohalike toodete ja retseptide ideedega suutnud parkimisplatse täita, veelgi enam, kõige populaarsema vaatamisväärsuse ääres.        

Näibki tugevalt, et vähemalt Parikkalas olid viimased aastakümned kohalikus tootearenduses tõusujoones, mitte praegu. Kadunud on kukkede kõrval vähehaaval ja hääletult ka vähemalt meestased, hapukapsas, linased ja rebitud rukkileivapoolikud. Lõhe pole ammu konti ujunud ja põhjaosa kaua kuulsad röstitud sealiha õhtud on enam vaid mälestus.                        

Mida siis teha? Lihtsat vastust loomulikult ei ole, nagu toiduettevõtluses ega ettevõtluses kunagi. Kogu protsess nõuaks täielikku kapitaalremonti alates toiduainete tausta uurimisest ja põhiideest, jätkudes tootearenduse, tootmisinvesteeringute, turundusega... ja nii edasi.                

Samuti pole lihtne kõike möödunut pakendisse panna: kui keegi suudab tootestada tänapäeva inimese maitsele vastavaks Parikkala traditsioonilise toidu ehk seakeedu koos kõigi siseelunditega ja veel kaasavõetavaks, võib ta kohe edasi fakiriõppele Indiasse minna. Muidugi sooviks supile veel võimalusi. Selliseid, mida paljud Honkaküla kaubandusmuuseumi külastajad on siiani mäletanud.                       

Uue toiduturismi aluseks võib olla lisaks paikkonna toidutraditsioonidele ka vana laiem piirkondlik lähtepunkt, siin eriti Ida-Soome, Karjala ja Savo-Karjala pärand. Võimalused kujunevad loomulikult algtootmise ja koostööahelate abil. Üsna tihti on kohaliku toote koostisena ringlusse võetud tootmisprotsess lähimaakondade vahel, kui mitte kaugemaltki päritud koostis. Siin oleks valdkonna tegijatel veel tihendamise ruumi.          

Kohalik tegelane, raamjutustus või vaatamisväärsus võib toita ka toidumõtteid. Parikkala neidudest ja Simpelee räsast on möödunud juba omajagu aega. Mida paneks neiu nüüd oma seljakotti, äkki koha saba? Kas Ruokolahti lõviosa pärineks põdrast või hirvest ja kas Rautjärve rauaannus koosneks siis vanikust, hernesupist ja tumedast teest või sigurijuurest? On muidugi ka eelarvamusteta ja koormavaba vaatenurk, kus saab ammutada pelgalt kättesaadavatest loodusandidest. Metsikud ürdid on kõikjal hullutanud. Kuna paljud meie järved on nüüd toitaineterikkad, on näiteks osmanikõrkjatki ohtralt pakkuda. Sellest saab toitvat jahu, mida kasutati juba kiviajal. Suur-palsam ja mõned lupiinid sobivad samuti hästi inimtoiduks. Nii et neljahooklubid, osmanikõrkja- ja teeservaniitjad ning kokanduskursused tegutsema – ja head isu!   

-Rajamaisteri

Märksõnad