Kaubanduse ja käikude piirimaal

KAUBANDUSE JA KÄIKUDE PIIRIMAAL

Sügis on kätte jõudnud ja sellega koos saagikoristusaeg. Igaüks, kes on suve jooksul midagi kasvatanud, saab endale enam-vähem maaande. Koduaed või väikeviljelus võib viia isegi müügitegevuseni, kui ülejääki piisab. Hooaja järgi müüvad ka professionaalid.

Turuelu ja laadad pakuvad parimal juhul mitmesuguseid elamusi. Loomulikult on näiteks köögiviljad, seened, küpsetised ning liha- ja kalatooted, rääkimata käsitööst, iseenesest see, mida tavalistest kauplustest erinevalt vabaõhumüügist otsima tullakse.       

Kuid pool toidust on antud juhul see miski muu. Atmosfäär, vabadus tulla, minna või hetke ajel peatuda, kohtuda tuttavatega ja juttu ajada. Nautida ka ilma, kui seda on piisavalt.                    

Kuigi külastaja ei tule alati selle peale, on turgudel kohtumine ja laatadel ringi uitamine samal ajal tegu ja seisukohavõtt sajanditevanuste traditsioonide ja järjepidevuse toetamiseks. Kui kaubandust kui laialdast ühiskondlikku nähtust on juba ammu mujal peetud, on see seda olulisem. Teisest küljest vajavad mööda maad ringi rändavad kaupmehed ka müüki, seega tasub alati midagi osta. Kuulsad laadad olid Lõuna-Karjala põhjaosast vaadatuna kunagi näiteks piiritagused Kurkijoe ja Hiitola laadad. Klassikaline laadakaubandus oli algselt elusloomade müük ja näiteks hobuste müügikogused märkimisväärsed. Eriline ametiala, parissikad, tegutsesid loomade vahendajatena ja sellel on ka Parikkala piirkonnas laialt pikad traditsioonid.                      

Hobuste turg on juurdunud ka lugudesse. Maironieme kurat, Karjala kuulsaim poltergeist, haaras peremehe sõnul kord ühelt või teiselt turuplatsilt pärast seda, kui too oli hobusekauplemisel pettuse ohvri alt vedanud – ega rahunenud enne, kui pettus oli kaupmehele hüvitatud.                        

Jutustus on kahtlemata olnud populaarne rändavat elu elavate kaupmeeste seas ja sellel võib näha ka hoiatavat väärtust. Vähem üleloomulikke pahareid oli neil pidudel loomulikult piisavalt: näiteks Kurkijoe laatasid 1934. aastal iseloomustati ühes ajaleheartiklis kui rahumeelseid, välja arvatud üks mehetapp, kuigi arestimajja sattus 50 inimest, nende seas üks naine. Seega ei ole laadamelu sugugi ilma kateteta mõiste!                                                      

Mis siis on turuüritused ja laadameeleolu kohalikul tasandil tänapäeval? Rautjärvel on vähemalt piisavalt julgust Simpelee turgu endiselt reklaamida kui „Karjala parimat ehtsat turgu“. Külastusest on küll juba nii palju aega möödas, et ei julge seisukohta võtta. Enesesüüdistuse määr kasvab, kui märkate, et Akonpohja suveturud ja Parikkala laadad jäid nüüd vahele.      

Uukuniemes käisin siiski ära ja Niukkala laadad said kogetud. Irooniliselt võiks öelda, et need olid oma nime väärilised, kuid siiski sümpaatsed ja isegi kasulikud. Kuigi müüjaid polnud palju, oli peamiselt kudumitele ja nahktoodetele keskendunud pakkumine kvaliteetne. Kui meenus, et vööle oli vaja, leidsin ka sellise soodsa hinnaga. Sularahaostuna loomulikult. Tuttavatega kohtusin samuti, pakuti ka head suppi sponsorite abiga. Üritus oli üsna edukas.                                

Alati tõuseb regulaarselt esile arutelu kogu vabaõhukaubanduse tulevikust ja mõtisklemine, mil määral sellist üldse näha on. Fakt, mida ei saa vältida, on see, et inimesed vähenevad müügilettide taga ja ees. Tuleb ka ehk tunnistada, et kuigi inimene peab ennast kui turu- ja laadasõbralikuks inimeseks, võib külastus vahel tunduda juba kohustusena.                            

Kas uusi ergutussüste oleks saadaval elamuslikkuse tugevdamisest, miks mitte isegi ajaloolise kaubanduse esitamisest? Kas toimiks näiteks võistlus, kus külastajad saaksid omakorda proovida kaupmehe turuhüüdeid, seda suulise rahvatraditsiooni väärt liiki, kus seejäjäjärel parimalt müünud või vähemalt naerutanud isik premeeritaks tootepaketiga? Kas hobuste kauplemise möödunud saladusi saaks avada näitemänguliste stseenidega, mis oleksid osa tegelikust kaubandusüritusest?        

Vabaõhukaubandusel avaral platsil on euroopalikult lisaks ajaloolisele sügavusele ka märkimisväärne turismiväärtus. Rääkimata näiteks Tallinna vanalinnast.                                         

Kui uuteks pikaajalisteks üritusteks näivad olevat kinnistunud Simpelee Iltalöysi ja Parikkala Hämärän kaupan õhtu, võiks järgmiseks sammuks olla veelgi mitmekesisema ja fantaasiarikkama sündmuse loomine müügi juurde. Ehk siis lisaks söödavale või kaasavõetavale kaubale läheks lõpuks müügiks ka see kuulus Karjala kauplemine, kõigi vürtsidega pakutuna?

-Rajamaisteri